Kuumal hooajal vee ääres lõõgastumine meelitab palju inimesi, kes soovivad ujuda ja päevitada. Isegi linnapiirist võib mõnikord leida ujumiseks sobivaid veehoidlaid, maaelust rääkimata! Et aga mõnus ajaviide ei muutuks sellisteks muredeks nagu jalgade lõikamine või kärntõbi, peaksite rannapuhkuse kohad targalt valima.
Juhised
Samm 1
Valige võimaluse korral varustatud erarannad. Nende sissepääs on reeglina tasuline, kuid väikese summa eest võite olla kindel, et sanitaar- ja epidemioloogiline kontroll on heaks kiitnud reservuaari, mille lähedal puhkepaik asub. Lisaks on tasulistel randadel päevitamisalad reeglina varustatud vihmavarjude ja lamamistoolidega, laskumine vette on ohutu ka väikestele lastele ning territooriumil on ametis vetelpäästja.
2. samm
Helistage sanitaar- ja epidemioloogilise järelevalve territoriaalsesse osakonda või Rospotrebnadzorisse ja küsige oma piirkonnas või piirkonnas ujumiseks sobivate kohtade loendit. See teave on avalikult kättesaadav ja reeglina avaldatakse see suve alguses kohalikus meedias. Igal aastal, enne ujumishooaja algust, võtavad sanitaar- ja epidemioloogiateenistused vett kõigist avatud veekogudest, kontrollides bakterite, parasiitide, samuti kiirguse ja raskmetallide soolade olemasolu allikates.
3. samm
Vaadake üle varustatud ja varustamata supluskohtade üldnõuded. Veehoidla valimisel pöörake tähelepanu veesissepääsu juures olevate pragude ja olmejäätmete olemasolule. Ärge riskige ujumisega tundmatutes vetes, kui vesi on turbulentne, läbipaistmatu või mudast ja mudast võsastunud. Loomulikult on hüdrauliliste rajatiste territooriumid puhkuseks keelatud.
4. samm
Kui otsite ujumiskohta "metsikul" rannal, pöörake tähelepanu märgi "Ujumine on keelatud!" Olemasolule või puudumisele. Muide, see märk võib tähendada mitte ainult seda, et veehoidla ei sobi ujumiseks, vaid ka seda, et seal on joogiveega reservuaar. Igal juhul ei häiri isegi ujumisvõimetus vee ääres päevitamist. Peamine on see, et rohus ei oleks klaasikilde ja muid ohtlikke prahte ning et ala töödeldaks puukidest.
5. samm
Küsige oma kalurikaaslastelt nende soovitusi vee puhkepaikade kohta. Reeglina on kalapüügihuvilised teadlikud, millised veekogud lähedalasuvatest tehastest välja lastakse ja millesse võib imik sukelduda, ilma et oleks oht haigestuda sügelistesse või A-hepatiiti. Sageli tunnevad kalurid ka veekogu lähedal asuvaid eraldatud lagendikke, kus saab päevitada täiesti üksi, kartmata lamada eelmiste puhkajate jäetud prügihunnikus.
